Exhibiton ‘Hidden Flavours’
Igal projektil on oma algus. Sellel näitusel on esikohal Pärnus ja Pärnumaal tegutsevad kodukokad, kes armastavad teha süüa ja nende toiduvalmistamise armastus on nakatanud ka teisi. Nad ei tööta mõisaköögis, kohvikus, restoranis ega katering firmas. Nad valmistavad süüa oma koduköögis. Me leiame neid tuttavate soovituste kaudu. Just nii levivad nende maitsvate meistriteoste kuuldused. Nende tehtud hõrgutised on leidnud koha meie toidulaual pereüritustel ja pidudel. Neid toredaid toiduarmastajaid on olnud põnev otsida. Meie näitusel eksponeeritud kodukokkade kontaktid jõudsid meieni läbi sõprade ja tuttavate soovituste.
Every project has its own beginning. This exhibition focuses on home chefs in Pärnu and Pärnu County. They do not work for the manor kitchen, cafe, restaurant, or catering company. They prepare meals in their own home kitchen. The delicacies they make have found a place on our table at family events and parties. The contacts of the home chefs exhibited at our exhibition reached us through the recommendations of friends and acquaintances.
ANNA-LIISA
Kõigepealt avasime pood+kohviku Pohvik ning peagi tekkis mul huvi ka toiduvalmistamise vastu. Kas need lood ei käi tavaliselt nii? Tegelikult: suure osa sellest, mida ma tean, olen õppinud oma emalt. Ainult et märksa hiljem, kui seda tavaliselt tehakse. Esimesed keerukamad road ja magusad küpsetised valmisid ikka nii, et tuli emale helistada ja täpselt üle küsida, mida, kuidas ja kui palju. Mis seal salata – selliseid kõnesid tuleb mõnikord nüüdki ette. Pohviku saatsime teadmata ajaks puhkusele vahetult enne seda, kui ma ise emaks sain. Mu tütar on juba praegu köögis suurepärane taignarullija ja segadusetekitaja. Küllap jõuame üheskoos peagi piparkookide vormimisest ka suuremate tegudeni.
BENITA
Kuidas ma jõudsin tortide tegemiseni – esimese sellise suurema ja mitmekihilise tegin õega koos umbes 5 aastat tagasi oma sünnipäevaks. Sealt edasi sai lapse sünnipäevadeks ikka küpsetatud mõni kenam tort … ja nii see ongi läinud. Eelkõige teen seda iseenda jaoks – näed mõnad vahvat ja huvitavat torti ning tahadki järele proovida. Minu jaoks on põhiline, et tort ka maitseks hästi lisaks sellele, et näeb kena välja. Teistele olen tellimise peale pigem vähe teinud. Ent kui keegi küsib ja mul aega on, siis ikka proovin vastu tulla. Viimasel ajal valmistan torte siiski rohkem endale ja tuttavatele külakostiks või sünnipäeva puhul kingituseks.
GEA
Olen Gea, toidublogija, hobifotograaf ja retseptilooja. Iga päev kaheksast viieni toimetan arvude ja numbrite maailmas. Küll aga olen seda meelt, et kodus töömõtetest vabanemiseks tegele millegi muuga – millegagi, mis sind kütkestab ja silmad särama paneb. Minu jaoks on selliseks tegevuseks kokkamine. Ja see on elutähtis hobi, kui nii võib öelda, sest sööma me ju peame. Toiduvalmistamishuvi on mul juba ammusest ajast. Nii kaua kui mäletan, olen juba väikesest peale armastanud süüa teha. Esimesed retseptivihikud on pärit ikka väga varasest noorusajast ning tänaseks on retseptiraamatute ja -kaustikute hulk märkimisväärselt kasvanud. See käib ju minu hobiga kaasas. Ja nüüd on lisaks kodusele kokkamisele hakanud mu harrastusega ühte sammu astuma toidublogi – Kirsiku retseptiriiul. See on koht, kus tutvustan oma katsetusi ka laiemale huviliste hulgale. Blogist leiab kiirelt ja lihtsalt valmivad road ning ideid argiõhtute ja igapäeva tarbeks. Kõik Kirsiku retseptiriiuli retseptid ja toidud olen ise koostanud ja ära proovinud ning oma tagasihoidlike fotograafioskustega üles pildistanud. Oma silm on kuningas ja kõht on kuninganna! Toit on mu kirg ja kokkamine minu jaoks vaid puhas rõõm. Elu on lühike, seega muuda see maitsvaks!
GETER
Olen kasvanud peres, kus loomne toit on tulnud enamasti vanaema kasvatatud loomadelt. Loomatapp tundus aga mulle juba lapsena ebaloomulik ja julm, seepärast loobusin lihasöömisest. Ent mu toidulaud oli siiski väga ebatervislik, sest teadmatusest tarbisin poolfabrikaate edasi ning sõin ka palju maiustusi, seepärast hakkas ühel hetkel tervis tunda andma ning tekkis kevadväsimus. Arsti juures selgus, et ka hemoglobiin oli veidi madal. Kui püüdsin taas liha sööma hakata ning võtsin ka rauatablette, hakkas tervis paranemise asemel hoopis halvenema. Siis hakkasin intuitiivselt sööma aina rohkem täistaimset toitu. Menüüst kadusid tasapisi lisaks lihatoodetele ka kala-, muna- ja piimatooted. Õige pea tundsin, kuidas energiatase hakkas taastuma, tervisehädad kahanema. Põnevusest otsustasin asja süvitsi uurima hakata ning läksin Annely Sootsi tervisekooli toitumist õppima. Toitumisnõustajana ei tegutsenud ma siiski kuigi kaua, sest armusin hoopis kokkamisse. Nii ma siis ühendangi nüüd armastuse kokakunsti vastu ja tervisekoolist hangitud teadmised tervislikust toiduvalmistamisest ning minu töö pärast pole tarvis tappa ühtki looma. Nüüdseks olen töötanud ka kohvikus taimetoidukokana ning teinud koostööd mitmete söögikohtadega, aidates välja töötada täistaimset menüüd. Praegu olen kodune ema, ning aina enam liigume selles suunas, et luua oma pere väike catering, et pakkuda täistaimseid kooke ja šokolaaditrühvleid, suupisteid ning muid toite nii, et ka tavatoitujad oleksid maitseelamusest vaimustuses ning maitseküllast sööki saaksid nautida needki, kes mingil põhjusel on loobunud mõnest toidugrupist või konkreetsest toiduainest – olgu selleks siis kõik loomne, laktoos, gluteen, suhkur või hoopis midagi muud. Seni jagan oma tegemisi Instagrami vahendusel @vegmomfood
HELENA
Supeluse „leivanumber“ sai alguse siis, kui olin lõpuks julguse kokku võtnud ja ära teinud selle, millest ammu unistasin. Ühel päeval lihtsalt otsustasin, et nüüd proovin retsepti ära, küpsetan kohe mitu tükki ja kui tuleb hea, viskan mõned leivad müüki. See kõik toimus ühe päevaga ning kuna sain positiivset tagasisidet, tegin juba paari päeva pärast suurema koguse leibasid. Proovisin mitte üleliia mõelda ja lihtsalt tegin. Algul oli ikka hirmus ka … Aga siis läks mõnusaks ja ägedaks ja nüüd ei kujuta teisiti ettegi. Pärnu inimesed ja kogukond on imeliselt toetavad ja armsad ning nendega on nii tore reedeti kohtuda!
JANELY
Mis on siis minu lugu? Jalutasin ükspäev heinamaal ning mõtisklesin, sügades kukalt … See algas ammu. Ajal on ju kombeks lennata, ja mida vanemaks saad, seda kiiremini aeg möödub. Kui linnutiivul. Minu koduköögi alguseks võib pidada mitmeid juhuste kokkulangemisi: Herdis Elmendi korraldatud turg Steineri ajas, kus olin oma esimeste hoidistega. Gerda Kordemetsa suveetendus „Pruutide kool“ Tõstamaa mõisas. Puhvet oli ees koridoris ning äärmiselt minimalistlik. Aastatega kujunes see aga stiilsemaks ja viimaks vallutasime terveks suveks keemiaklassi. Mõisakohvikus majandasime mitmekesi. Mina, Raili ja mõisapreilid kohvilähkritega. Iga suvi vedasime kodudest mõisa paraja „killavoori“. Turnisime redelitel, sättisime haaknõeltega pitskardinaid, andsime klassiruumile uue hingamise. Mulle meeldib eestipärane toit. Eriti need toidud, mida sai 90ndatel katsetatud vanaema Erna käe all. Kiviõli vanaema Allaga tegime taluvõid, kartulirooga linnumunadega … sai ka küllalt laudas sõnnikut loobitud, heinaajal vikatiga heina tehtud. Kõik need maaelu kogemused andsid edasiseks teekonnaks sitkust ning tahtejõudu. Nii saigi sekretäripreilist kokapreili. Iga uus õping viis üha edasi, järjest uute kogemusteni. Elu on põnev ning täis võimalusi midagi uut juurde õppida. I love my life! Aitäh, elu!
KÄTHLIN
Kui ma 10 aastat tagasi mehega Kihnu tulin, polnud ma nõus värsket kala palja käega katsumagi. Ent 2016. aastal põlisest kalurist äiale kirjutatud projektist algas minu teekond tänasesse hetke. Olles ise hoopis turismiettevõtja, hüppasin üle varjude, püüdsin äia plaanidest aru saada ning need projektiks kirjutada. Siis aitasin seda projekti ellu viia, luua tingimusi tegevusloa saamiseks. Töö käigus õppisin erinevaid kalu töötlema, katsetasin proovitoodetega … ja täna olen väljaspool turismihooaega Kihnu Kaluri ainus kalatöötleja. Tunnen, et läbitud tee on mind tublisti harinud ning kindlasti ka tugevamaks muutnud.
LIIS
Toiduvalmistamiseni jõudsin tänu oma perele. Mul on neli imelist last ja lisaks olen kolmekordne õnnelik tädi. Kõigi laste tordid on alati olnud põnevaks väljakutseks ja need on rajanud tee imelisele arengule. Lastel on omad lemmikud ja õnneks on minu valmistatu alati teinud palju rõõmu ka külalistele, nii et hakati esitama ka konkreetseid tellimusi. Head maitsed on väärt sõbralt sõbrale kiitmiseks ning siiani olen avatult vastu võtnud ka kõik ägedad ideed, mis mulle pakutud. Mulle meeldib end proovile panna ja kiiduväärt lõpptulemust nähes suureneb ka enesekindlus. Olen tänulik oma püsiklientidele, kelle soovitused on omakorda toonud mulle rohkesti uusi kliente põnevate ideedega. Mulle meeldib ka ise tellijaid üllatada ja end proovile panna. Söögimaailmas on võimalik luua võimatut ja loovusel pole piire. Piirid on kadunud ka toorainete puhul. Mu lastel on erinevad toidutalumatused, seepärast olen loonud imelisi maitseid ja õppinud tegema võimatust võimaliku. Mul on hea meel, et minu valmistatud soolased ja magusad toidud maitsevad nii paljudele inimestele ning olen väga tänulik oma armsatele püsi- ja uutele klientidele, ja kindlasti oma parimale perele! Jätkan sel põneval teel, kuni on jõudu, inspiratsiooni ja soovijaid.
LIZA
Minu lugu sellest, kuidas sündis mu armastus kookide vastu 🙂 Väikse tüdrukuna nägin pidevalt, kuidas emme kodus mulle ja mu vennale kooke küpsetas ja ka teistele meie lähedastele – küllap oli neid elamusi piisavalt palju, et see kirg kandus edasi ka mulle. Minu tõsisem huvi ja katsetused said alguse siis, kui olin saanud ise kahe armsa lapse emmeks. Lastel olid sünnipäevad ja muud tähtpäevad, mille puhul tahtsin ikka ise kõike vaaritada. Koogiarmastus läks nii suureks, et läbisin 4-kuuse kokakoolituse, olen ka mitmetel kursustel käinud, et uusi asju õppida ja end täiendada. Algselt oli see kõik enda jaoks – lihtsalt minu suur hobi. Aga siis hakkasid ka lähedased küsima, et tahaks sünnipäevadeks kooke, ja nii see läkski. Minu hobist sai mu töö. Olen tänulik, et elu on toonud mu siia, kus hetkel olen, ja loodan, et saan veel paljusid häid inimesi oma kookide/küpsetistega rõõmustada.
TIINA
Olen Tiina. Toiduvalmistamisega olen tegelenud üle 3 aasta. See on minu jaoks mingil moel stressileevendaja. Kuna olen väljaõppinud kokk, siis loomulikult toit ahvatleb mind. Armastan omadele rõõmu teha. Mulle meeldib katsetada ning omal käel õppida. Lisaks otsin endale koolitusi, millel soovin osaleda ning mis mind köidavad. Aastatega on saanud tavaks, et mina olen see, kes teeb tähtpäevalauale magusa. Ehkki ma ise magusat ei söö, on mul tõeline rõõm valmistada seda teistele. Toidumaailm on suur ja lai, ootan põnevusega, mida see mulle tulevikus pakub. Minu lemmiktsitaat magustoidu kohta: Desserts are the fairy tales of the kitchen, a happily-ever-after to supper. (Terri Guillemets)
VERONIKA
Töötades igapäevaselt sisekujundajana, sünnivad uued ideed esmalt minu mõtetes ja ettekujutustes- võttes seejärel kuju juba reaalse vormina. Kuid mõnikord võib selleks vormiks stiilse siseinterjööri asemel olla hoopis fantaasiategelastega meeleolukas sünnipäevatort, lähedasi väärtustav tänukook või põnevaid väljakutseid pakkuv ning pidupäevalauda kaunistav suursugune pulmatort. Minu püüdluseks on igas valminud tordis peegeldada tõetruult tähtpäevaliste soove, unistusi ja fantaasiaid ning kinkida neile lisaks suviselt hõrgule maitseelamusele ka näpuotsatäis kirge, seiklust ja päikeselist emotsiooni – segatuna ideaalses tasakaalus täiuslikult lihvitud iluga. Eelkõige inimeste siiras tänu ja tunnustavad kiidusõnad on need, mis on inspireerinud mind juba kümmekond aastat hobikondiitrina magusalt maitsvaid elamusi looma ning suurtele ja väikestele magusasõpradele nende pidupäevadel jätkuvalt elevust ja rõõmu tooma.
VIIVIAN
Head ja õiget toitu olen armastanud kogu elu. Mulle meeldib süüa teha ja seda teistelegi pakkuda. Kusagil õppinud ma söögi- ja tordivalmistamist ei ole. Teen nii, nagu endale meeldib. Siia, kus ma täna olen – ehk oma firmani –, jõudsin eelkõige tänu suust suhu reklaamile. Töötasin kohvikus, kuid tellimusi tuli koju nii palju, et see hakkas töölkäimist segama. Seega valmistan nüüd torte oma koduköögis. Mikrofirmana pole kõik päevad päikeselised, aga siis tuleb hallis päevas suurepärane tagasiside ja on kergem edasi minna. Mul on teile retsept ka jagada – kui roale lisada armastust, on tulemus suussulav!
